mine story

        I am a Digital Fernand jiro marantal artwok my story and I made ​​a fly Entonian the story in words.

Oleme, Crooked hinged üritavad peatada sirgelt, Keemiline silmad paduvihmas, kus vari tõestab, päikesepaiste, vari tõestab päikest.
Kaks hirmunud väike perspektiivis kahjustavad tegurid, pidage kinni Kuni vaheaja päevavalguses, kus vari tõestab, päikesepaiste, vari tõestab, päikesepaiste ... - Switchfoot, Shadow osutub Sunshine ...
Midagi ma doodled oodates valusalt jaoks Maya muuta minu uni töö ...

Elisra suitsetab nagu tema ema enne teda. Kuid see pole lihtsalt mingi vana toru, ja see ütles, kui olete alla neelatud värvikas udu su hing saab terveks. Nagu Elisra ise, võibolla ta on koolituse ajal, kui ta pead hinge enda üles

               "the ending of ´the little green thingy´
                      " by Fernand Jiro Marantal

                                                [Estonian languege]

Ma ohkas tugevalt, ma otsustasin raamatuid Jane, nad olid ema ju. Sain kiiresti järele, mu pea reeled teist ja ma peaaegu langes üle. Ma ronis oma puu ja sain raamatuid, olin lugenud aastate jooksul ning uus, mida nad ütlesid, et ma ei vaja neid enam, nad olid lihtsalt päevikud erinevate nõiad on Jane ema poolel. Nad kirjutasid, kuidas nad valesti ja kuidas küla inimeste oli kütitud iga üks neist alla, välja arvatud õnnelik paar. Ma sain välja puu ja läksin leidma Jane ja ruske enne lahkumist orus.

Selleks ajaks, kui ma sattunud nendega olin väsinud, kes raamatuid. Ma hüüdsin neile: "Oota!"

Jane kedratud ümber kiiresti "Little vaim, siis ehmatas mind!" Siis ta vaatas mida ma vedas, "Mis see on?"

"Need on päevikud erinevatest nõiad oma perega. Nad olid oma ema, ma arvasin, et sa need peaksid olema. Ja kui sa kunagi vajad abi, pead tegema, on helistada läbi ja üks mu olendid ei kuule sind. "Ma andsin oma raamatud.

"Aitäh!" Ta kallistas raamatuid tema rinnal ja naeratas.

Keerasin ümber ja segas vähe võimalusi ära, et ma saaksin vaadata neid ja et nad ei saa haiget.

Järgmise aasta jooksul aitasin Jane mõista tema volitused tervenemine ja aitasid tal saada vara oma küla. Ühel päeval ta küsis minult, kuidas võiks ta olla järeltulija minult. Ta teadis, et minu selline välja saadetud seemneid ja kui 2 kasvasin koos nendega kaasneks teise minu tüüpi. Ma selgitasin, et üks mu seemikud, ainus, mis elas, oli otsustanud abielluda naine külas. Minu seemik ei saatnud välja seemned, nagu ma olin teinud, siis selle asemel oli segavereline laps. Kui küla avastasid nad tahtsid tappa laps ja teda, siis põles maha tema puu, seega tappes ta. Sest ilma oma puud, et luua energia ja toiduainete, ta ei saa elada. Laps jäi ellu, sest kui naine kuulnud tema abikaasa surma ta jooksis minema lapsega, saatsin mõned minu olendid pärast neid, et nad oleksid kaitstud. Ja pärast seda ma ei teadnud, mis oli juhtunud nendega. See toimus umbes 100 aastat tagasi.

Paar päeva pärast, et Jane oli kõndimine on kliiringu minu ees, oli ta püüdnud teha magic, kuid muul ajal ei olnud. Seekord ta seisis keset kliiringu ja tõstis oma käed kokku. Tema huuled liikus vaikselt ja siis sinine kuma kumendas tema ümber käed, ta hingeldas selle peale üllatus ning seejärel kuma läks. Ma aplodeeris ja naeratas. Ta tantsis ümber tasaarveldus, laulu ja ruske jooksin tema oma saba liigutamise.

Ma vaatasin teda ja mõistsin, et see ei ole kaua, kuni küla inimesed leidsid ta välja, siis otsustasin, et kaitsta teda. Ja kui ma lahkusin, et päeval ma kogunesid kõik mu olendid orus. Ma ronis tippu mu paju kohas, et kõik näeks mind ja teatas oma plaani. Nad olid hoiavad teda ja kaitsta teda. Kui küsimused olid läbi oma käpad nad kutsuvad mind. "Nüüd mine!" I karjus viimaseid sõnu ja shooed nad minema. Järgmise minuti sa ei näe mingeid märke kogumisega.

Järgmise nädala või nii, ma läksin kliiringu ja ootas Jane tulema. Ta ei näita, et ma ootasin veidi rohkem, ja ootasin. Hämaras ma lõpuks kuulsin midagi, meeste hüüdeid täis õhk, linnud kriiskav ja sukeldumine on nägu mehed, Jane sattus kliiringu ja vaatas meeletult ringi. Jooksin kuni teda ja sai tema tähelepanu, ta vaatas mind ja ma osutas vahe puud joosta sisse. Võtsin välja ja Jane järgida.

Jooksime nii kiiresti kui saime, aga me ikka kuulnud meeste pärast meid. Oleme viinud neid ringi ja sakilisena kuid tulemusteta, need ikka olid jälgimise meile. Me läksime ojad ja pidurdas neid maha, kuid ei takistanud neid. Selleks ajaks, kui jõudsime minu puu nad olid umbes minuti maha.

Ma ronis oma puu ja siis sai paju tuust, mis võiks toimida piits kui vajadus selle järele tekkis. Siis andis piitsa, et Jane "Jane mul on sees puu, helista mulle kui vajad mind. See on üllatav, kuid valmis see, peame kõik saame. "Ma sulas puutüvi, jättes Jane näiliselt üksi.

"Ok." Ta sosistas.

Sel hetkel mehed lõhkemist välja puud. "Põletada nõid!" Üks mees karjus. "Tie teda puu ja põletavad ta ära!" Mees kinni oma tõrvik, ülejäänud hüüdis kokkuleppel.

Jane vaatas neid, ta oli halvatud hirm. Siis nõrk hääl: "Miks? Mida ma olen teinud, et sa väärid seda ravi? Ei ole ma terveks oma tervisehäired, määrata luumurrud teile ja hoolitseda oma lapsi? Miks te soovite seda halvasti mulle? "Ta hakkas nutma vaikselt, pisaraid glittered sisse tõrvikuvalgus.

"Sa tahad kättemaksu oma ema surma, me teame seda! Oled paha olend, kurat on teie kapten! "Mees raputas tõrvik ees teda, siis ruske hüppas üles varjud ja haaras ta oma käsi.

"Vaata! Seal sa lähed, lojaalsus metsloomad, ei tohiks, et olla piisavalt teid? Ja mu ema ei surnud teile teadmiseks, ta jooksis minema! "Mehed grumbled. "Ja kui sellest ei piisa Olen kindel, et see!" Jane hõikas tugeva häälega: "Oh Great Spirit! Tule välja oma unes ja õigus ülekohtu, mis on tehtud minu lahke! "

Minu nägu ilmus koor puu, minu lilla silmad helendas heledalt. "Kes julgeb ähvardavad mu nõid? Minu ainus sugulane, nõid hämmastav tervendavat võimu, et sa peaksid olema uhke. "Minu hääl boomed küll läbi oru, üllatus töötanud mehed olid hirmul välja oma Mõistmine, nad usuvad midagi. "Te olete ärganud mind püsti suur 100 aasta unes! Ma ei ole õnnelik praegu häire! Sa ei jäta oma nõid üksi ja kõik nõiad oma rida, sest ta on otsene järeltulija minu! Nüüd lahkuda või ma saadan oma olendid pärast teid, kummitama sa oma elu ja oma surma! "Ma lebas muidugi, kuid nad ei usu seda.

Mehed vaatasid mu lilla hõõguv silmad ja siis jooksin nii kiiresti kui nad võiksid metsast välja. Ma tulin kogu tee läbi puu naeratades: "Hea töö Jane, ma õnnitlen teid."

"Ma võiks öelda sama teile, Oo Suur Vaim" ütles ta sarkastiliselt, ta laginal naerma.

Sellest ajast alates igal aastal sel päeval paju puu oli kuhjaga koos pakkumisi just nii Suur Vaim ei ärkama jälle vihane. Nad hoidsid seda üles, sest kingitused kaob nädala jooksul.

Väike roheline vaim oli korralik inimene, et ta kasutaks pakkumisi oma loomi. Inimestel lihtsalt ei saanud aru, ja nad ei oleks nii kaua, kui nad ei ole kunagi arvasin seda. Aga sealt edasi Jane võiks õpetada oma lastele, et suurus pole oluline.

                                                  

                                 "the ending of ´the little green thingy´

                                         " by Fernan

English languege

I sighed heavily, I decided to give the books to Jane; they were her mother’s after all. I got up fast, my head reeled for a second and I almost fell over. I climbed up into my tree and got the books, I had read them over the years and new what they said so I didn’t need them any more, they were just diaries of different witches on Jane’s mother’s side. They wrote about how they were misunderstood and how the village peoples had hunted each and every one of them down, except for the lucky few. I got out of the tree and went to find Jane and Russet before they left the valley.

By the time I caught up with them I was tired from carrying the books. I called out to them, “Wait!”

Jane spun around quickly “Little spirit, you startled me!” Then she looked at what I was carrying, “What is that?”

“These are diaries from different witches in your family. They were your mother’s, I thought you should have them. And if you ever need any help, all you have to do is call out and one of my creatures will hear you.” I handed her the books.

“Thank you!” she hugged the books to her chest and smiled.

I turned around and hid a little ways away so I could watch them and so they wouldn’t get hurt.

Over the next year I helped Jane understand her powers of healing, and helped her become an asset to her village. One day she asked me how could she be a descendent from me. She knew that my kind sent out seeds and if two grew together they would create another of my kind. I explained that one of my seedlings, the only one that lived, had decided to marry a woman from the village. My seedling didn’t send out seeds like I had done, they instead had a half-breed child. When the village found out they wanted to kill the child and him, they burned down his tree, thus killing him. For without his tree to create energy and food, he could not live. The child survived because, when the wife heard about her husband’s death she ran away with her child, I sent some of my creatures after them so they would be protected. And after that I never knew what had happened to them. This had taken place about a hundred years ago.

A few days after that Jane was pacing in the clearing in front of me, she had been trying to do magic but the other times had failed. This time she stood in the middle of the clearing and raised her hands together. Her lips moved silently and then a blue glow shimmered around her hands, she gasped in surprise and then the glow went out. I applauded and smiled. She danced around the clearing, singing, and Russet ran after her with his tail wagging.

I watched her and realized that it wouldn’t be long until the village people found her out, I resolved to protect her. And when I left that day I gathered all my creatures of the valley. I climbed to the top of my willow in a place that all could see me and announced my plan. They were to keep watch on her and protect her. If the matters were out of their paws they would call for me. “Now go!” I shouted the last words and shooed them away. In the next minute you couldn’t see any signs of the gathering.

In the next week or so, I went to the clearing, and waited for Jane to come. She didn’t show so I waited some more, and waited. At dusk I finally heard something, men’s shouts filled the air, birds were screeching and diving at the faces of the men, Jane stumbled into the clearing and looked frantically around. I ran up to her and got her attention, she looked at me, and I pointed to a space between the trees to run in to. I took off and Jane followed.

We ran as fast as we could but we still heard the men following us. We led them in circles and zigzagged but to no avail, they still were tracking us. We crossed streams and that slowed them down but did not stop them. By the time we reached my tree they were about a minute behind.

I climbed up into my tree and then got a willow wisp that could work as a whip if the need for it arose. Then I handed the whip to Jane “Jane I will be inside the tree, call me if you need me. It will be a surprise but be prepared for it, we need all we can get.” I melted into the tree trunk, leaving Jane seemingly alone.

“Ok.” She whispered.

At that moment the men burst out of the trees. “Burn the witch!” one man shouted. “ Tie her to the tree and burn her!” the man held up his torch, the rest shouted an agreement.

Jane stared at them; she was paralyzed with fear. Then In a shaky voice, “Why? What have I done to you to deserve this treatment? Haven’t I cured your ailments, set broken bones for you, and taken care of your children? Why do you wish this ill on me?” She started to weep silently; the tears glittered in the torchlight.

“You want revenge for your mother’s death, we know it! You are an evil creature, the devil is your master!” The man shook his torch in front of her, then Russet jumped up from the shadows and grabbed it from his hand.

“See! There you go, the loyalty of wild animals, shouldn’t that be enough for you? And my mother didn’t die for your information, she ran away!” The men grumbled. “And if that isn’t enough I’m sure this will!” Jane called out in a strong loud voice “ Oh Great Spirit! Come forth from your slumber and right the wrongs that have been done to my kind!”

My face appeared in the bark of the tree, my violet eyes glowed brightly. “Who dares to threaten my witch? My only kin, a witch of amazing healing powers that you should be proud of.” My voice boomed though out the valley, the surprise worked the men were scared out of their wits, they would believe anything. “You have woken me up from a great hundred year slumber! I am not happy at this disturbance! You will leave my witch alone, and all of the witches of her line, for she is a direct descendent of mine! Now leave or I shall send my creatures after you, to haunt you in your life and in your death!” I was lying of course but they would believe it.

The men looked at my violet glowing eyes and then ran as fast as they could out of the woods. I came all the way out of the tree smiling, “Good work Jane, I congratulate you.”

“I could say the same to you, Oh Great Spirit” she said sarcastically, she burst into laughter.

From then on every year on that day the willow tree was heaped with offerings just so the Great Spirit wouldn’t wake up again angry. They kept this up because the gifts would disappear within a week.

The little green spirit was a tidy person so she would use the offerings for her animals. The humans just didn’t understand, and they never would as long as they never figured it out. But from then on Jane would teach her children that size doesn’t matter.